22.09.17

Mihkel Lüdig

Mihkel Lüdig (9. mai 1880 VaskräämaReiu vald – 7. mai 1958 Vändra) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist, üks konservatooriumi asutajaid.

 

 

 

Mihkel Lüdig sündis teise lapsena peres, kus hiljem oli kokku 18 last.

Ta mängis juba 5-aastasena kodus ehitatud orelil ja 16-aastasena oli Pärnus organistiks.

Muusikahariduse omandas Lüdig Peterburis, õppides seal orelit, kompositsiooni ja klaverit. Kooli lõpetas Lüdig 1904. aastal.

Orelit õppis Lüdig ka varem, astudes juba 16-aastaselt Moskva konservatooriumi oreliklassi.

1908. aastal korraldas ta Peterburis esimese eesti heliteostest koosneva sümfooniakontserdi ning oli ka hiljem paljude muusikaliste suurürituste korraldaja (sh VII üldlaulupidu 1910, Pärnu Endla teatri avamine 1911).

Mihkel Lüdig on üks laulupidude traditsiooni taastajatest pärast I maailmasõda 1923

Tema lugu "Koit" (sõnad Friedrich Kuhlbars) esitatakse iga üldlaulupeo algul pärast Eesti Vabariigi hümni. Laulu viimaste taktide (... taevasse tõusku me lootuse loit) ajal süüdatakse laulupeotuli.

Aastatel 1918–1924 töötas ta Kaarli kiriku organistina, oli ka 1917. aastal moodustatud Eesti esimese jalaväepolgu muusikakomando ülem (kapellmeister).

Kõige olulisemaks kujunes siiski Tallinna Kõrgema Muusikakooli asutamine 1919. aastal.

Neli esimest aastat oli Lüdig ka kooli direktor ja lühemat aega oreliõppejõud.

1925–1928 elas Lüdig Argentinas, lootes leida Buenos Aireses rakendust organistina. Alustada tuli siiski kõigest restoranipianistina. Hiljem asutas Argentinas eesti seltsi ja juhatas sealset saksa meeskoori. 1929–1932 õpetas Lüdig Tallinnas orelimängu ja mängis ka ise. Seejärel kolis ta Pärnusse ning asus juhatama Endla seltsikoore. 

Lüdig nimetas heliloomingut küll tagasihoidlikult oma kõrvalharrastuseks, kuid tema toeste paremik kuulub kindlalt eesti muusika varasalve. Teoste arv ei ole suur. Kõige rohkem - umbes poolsada - on koorilaule ja need on ka tema kõige olulisemad tööd.

Arvukalt on tal lüürilisi loodus- ning armastusteemalisi laule, tekstideks eesti kaasaegsete luule (tema isikupäraga sobisid eriti A. HaavaJ. Liiv ja K. E. Sööt). Parimates lüürilistes lauludes ("Nõmm", "Mänd") kujutab helilooja kodumaa looduse põhjamaiselt karget ilu ja üksindusmeeleolusid. Samas on tema teostes ka väga jõulist, dramaatilist tundeväljendust: "Ühest vaiksest pühast hiiest", "Mets", "Põlismetsa järv". Lüdig jälgib neis lauludes detailselt teksti ning loob muusikaga tugevaid kontraste ja dramaatilist pinget.

Sageli pöördus ta ka rahvaluuletekstide poole ning populaarses "Kiigelaulus", "Vaeslapselaulus" jm kasutab ta ka rahvalaulude viisikäände ning vormivõtteid.

Lüdigi muusika on meloodiline ja lihtsa harmooniaga.

 

1934. aastast surmani elas ja töötas Lüdig Vändras.

Mihkel Lüdig oli omaaegse naabripere mäletamist mööda rahvamees, kelle ümber koondus alevi koorekiht.  

 

Kohalikku koori juhtides saavutas Lüdig häid tulemusi ning võttis ette isegi kontserdireise.

 

Lüdig elas Vändras tagasihoidlikus puumajas Vanal tänaval, kus nüüd annab sellest märku majaseinale kinnitatud tahvel. Tema akna all kasvasid alati roosid. 

 

Alevi keskel Mihkel Lüdigi nimelises Vändra muusikakoolis asub aga Lüdigi perekonna mööbel, mis toodi sinna peale Lüdigi lese surma.  Koolis on ka  Lüdigile kuulunud klaver, kus  muusikakooli lapsed saavad mängu harjutada. 

Lüdig suri 1958. aastal. 1980. aastal nimetati Vändra muusikakool helilooja 100. sünniaastapäevaga seoses temanimeliseks

Toimetaja: TOOMAS TOIMETA